06.06.2010 Eesti Leonbergerite erinäitus Raasikul
07.06.2010Pühapäev hakkas meil õige vara - kell 7 äratus, siis toimetamised ning Nemesis Indreku tööbussi kongi ning “rekkajuht” Jaanika võttis suuna Tabasalu poole.
Kui meil on tihe näituste kava, siis Salomoni perenaine Maie suudab organiseerida endale peo ning otseloomulikult ei jõua ta, siis oma koeraga näitusele. No ja kes siis ikka Salomoni kaasa võtab kui mitte Jaanika. Nii oligi! Sõitsime Nemesisega hommikul Tabasallu ning Maie kaasa Ain pakkis Salomoni Maie autosse ning Nemesise jätsin Saskiniga toredat päeva veetma ja Maiet ootama. Tabasalust põrutasime Salomoniga otse Raasikule. Issver see kant on mulle täitsa võõras. Aga uskudes oma kõhutunnet, jõudsime näituse paika päris õigel ajal.
Leonbergerite kohtunikus oli Maria Kerekes Ungarist, kes on meie Nemesise kasvataja. Mina tunnengi teda aastast 2004, kui Nemesis tuli meie perre.
Nüüd aga näituse juurde. Kohtunik hindas igat koera väga põhjalikult ja kui koer sai hindeks Väga hea (punase lindi), siis kohtunik ka selgitas händlerile, et miks. Samuti andis kohtunik soovitusi, et mida saaks parandada ja milliste probleemidega tuleb vaid oodata kuna koer on liiga noor. Eriti paistis see silma juuniorite klassis. Kui võistluse klassi 4 paremat olid paremuse järjekorda pandud, siis kohtunik kõva selga häälega ja lihtsas inglise keeles põhjendas oma valikut. Märkuseks siia vahele, et kui käisime aprillis Riias leonbergerite erinäitusel, siis kohtunik Peter Cejenek tegi sama. See on väga sümpaatne ja mina loodan, et need ei ole vaid juhused erinäitusel. Pärast näitust ma küsisin ka Maria käest ning tema vastus oli, et erinäitus ongi koht, kus on koera hindamiseks rohkem aega ning inimesed peaksid saama väga põhjaliku kirjelduse ning kohtunikul on aega anda ka selgitusi. Minu arvates on siis ka väärarusaamu palju vähem ning teravaid kommentaare samuti. Minule see väga meeldis!
Salomon esines meil avaklassis ja veidi tõbine Marju võttis end kokku ning näitas Salomoni. Kui eelmisel päeval Salomon pidi oma ringi minekut ootama ringi ääres, siis Raasikul oli ta enamus aega oma autos. Kus oli ruumi ja õhku ja lihtsalt hea olla. Indrek, minu hea mees, käis temaga vahepeal jalutamas ja puid kummuli pissitamas. Ringi mineku ajaks oli poisil energiat küllaga ning esinemine tuli päris kenasti välja. Tulemuseks oli hinne suurepärane!

Puffi oli mul ka kaasas, kuigi jälle jooksuga nagu just päev enne. Puffit näitasin ma ise, kuigi ma oleksin väga tahtnud, et Marju teda näitab aga kuna Marju oli oma Mossuga samas klassis, siis ei jäänud mul suurt valikut. Laupäevasel näitusel Puffi ei jooksnud ilusat energilist jooksu ja sama kordus ka erikal. Kui naine Puffi on ikka nii naine parasjagu, siis tema valis ise oma tempo. Las Jaanika võtab suuremad kurvid ja jookseb nurgad sirgu…. ja mis siis…. tal ongi vaja kaalust alla võta
Puffi võistles tsempjon klassis ning saavutas tubli 2 koha Dessy järel. Kui kohtunik oma valikut lõpus põhjendas, siis väga kenasti selgitas, et ta tunneb mõlemaid koeri (Puffit ja Dessyt) ja nende eelkäijaid väga hästi. Dessy suureks plussiks on super liikumine ja selle üle ei ole mõtet vaieldagi - see on vägev. Puffi on aga kõigest 2 aastane ning tema on suurt kasvu ning tema liikumine on alles arengujärgus. Ka selgitas kohtunik, et nii suured koerad tavaliselt nii dünaamiliselt ei liigugi! Mina jäin kohtuniku otsusega väga rahule!
Puffi kirjeldus: 2 aastane, suurt kasvu, tugevad luud, suurepärases proportsioonis ja seisus (kaal), väga kena emasele omane pea, silma ääred võiks olla veidi tihedamalt ümber silma, korrektsed kõrvad, tihked huuled (mitte lontis), väga elegantne kael ja ülaliin, korrektne tagaosa ja saba, suurepärane rind ja alaliin, korrektne seis ja korrektsed nurgad, väga kena värv ja lakk, veidi hõljuvad juuksed peas, väga harmooniline ja võimas liikumine koos suurepäraste sammudega, korralikult hoitud saba liikumisel, veidi lõtv küünarnukkidest, suurepärane temperament.

Aga päeva nael on alles ees….. kas viitsid veel lugeda…?
Puffi ja Salomon olid mul kirja pandud ka paaride võistlusele. Esmalt ma arvasin, et ma ei tee. Puffil on jooksukas kõige erutavamas etapis, siis ma tõeliselt pelgasin, et Salomon ja Puffi lasevad loodusjõudedel oma töö teha ning mina vajun seejärel häbist maa alla. Aga ma proovisin ja ülla-ülla - me võitsime! Paare oli kolm, seega meil olid kõvad konkurendid, kes väga hästi treenitud ja ma usun, et ka mitmeid kordi esinenud.
Paaride võistluse lõpus läks mulle eriti hinge see, mida ütles kohtunik: ta kiitis meie koerte karva värvi, ning ültes, et leonberger on ikkagi gigant tõug ja seda on meie koerad kohe kindlasti.
Kirjeldus paaride võistlusel: Isane ja emane väga suurt kasvu, suurepärased tugevad luud, suurepärased proportsioonid, harmoonilised värvid, tugevad pead vastavalt soole, enamuses korrektsed jäsemed ja sabad, väga muljet avaldav suurus ja värv, kena vaba liikumine korrektse saba hoiuga, rõõmsalt käituvad.
Ja teate see polnud kõik! Ma polegi kunagi nii kaua ise näitusel olnud, et saatsin juba Puffi Indrekuga koju, kui selgus , et BIS paaride võistlus on ka veel. Tegin siis kiire kõne ja palusin Indrekul tagasi tulla. Ja nii me siis osalesime ka BIS paaride võistlusel ja oh seda rõõmu - me võitsime njuufade paari!!!

Pärast näitust läksime Mariaga Maie juurde, sest Maria ei saanud ju niimoodi Eestist ära minna, et ei näe oma kasvandiku Nemesist ja Saskinit kelle isa oli Maria koer Huzar. Veetsime mõnusalt aega maiustades Maie moorungeid ja minu kooki ning muljetasime näituse päevast. Päeva lõpuks tegin veel Mariale ekstreemsõitu oma kalli mehe tööbussiga Tabasalust Ülemiste hotelli.
Pühapäev 06.06.2010 jääb minule väga pikaks ajaks meelde - oli täiega lahe ja nauditav päev.

